Raamat meeldis mulle selle tõttu, et see hullumaja on üles ehitatud reeglitele nagu meie ühiskond.
Tegelastest olid kõige sümpaatsemad Billy ja McMurphy minu jaoks, sest Billy, sest ta oli väga hella südamega. McMurphy üritas aidata teisi. McMurphy oli küll kriminaal, aga tal oli süda õige koha peal. Tegelastest ei meeldinud mulle Ratched ning Dale Harding, sest Ratched käitus liialt karmilt haigetega. Harding selle tõttu, et ta oli kange iseloomuga.
Soovitan lugeda seda raamatut nendel, kes tahavad lugeda haigete inimeste kohta - neile ei soovita, kes ei suuda lugeda ebainimlike käitumiste kohta teiste isikute vastu.
Raamat pani mõtlema, et kõik reeglid ei ole täitmiseks ja iga inimese käsku ei tohi kuulata ega tema ütlemisi uskuda. Samas reeglite rikkumine võib viia kasvõi surmani.
Raamat tekitas lugedes peamise küsimuse. Kas tõesti inimeste ravimiseks on tarvis hoida neid nelja seina vahel?
Raamat pani mind mõtlema selle üle, kui ebaõiglane võib elu olla. See, et Ratched sai läbi Billy emaga viis ta enesetapuni. Kiusamise tõttu teevad ka paljud noored enesetappe.